Sunday, October 25, 2015

Ära lingitud Elu

Ma pole elus nii palju tekste tootnud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul.
Samas pole ma tükk aega nii vähe iseenda mõtteid ja sõnu väljendanud kui praegu, viimase kaheksa kuu jooksul, sest see on aeg, mil olen valla uudisteportaali vahendusel olnud paljude teiste häälekandja ning teemade edastaja.

See on olukord, mis mind kohati hirmutab, ahistab, ängistab, kuid samas olukord, mille põhjal näen, et minu kirjutamine on tegevus, mis aitab reaalselt midagi muuta, sest need tekstid on aidanud luua töökohti, leida elukohti, kiitnud ja tunnustanud, tähelepanu juhtinud, häid uudiseid edastanud, inimesi ühise eesmärgi nimel kokku toonud jne.

Kui ma 2005. aastal ülikooli lõpetasin, oli minu bakalaureusetöö teemaks "Lihula mälestusmärgi juhtum avaliku arutelu objektina", sisaldades muuhulgas ka riiklikus meedias kajastatud Lihula kuvandi analüüsi. Ütleme nii, et tol korral olid Lihulas ka üldises plaanis sellised ajad, et alatihti pidin vastama oma ajakirjanduse õppejõudude küsimustele: "No Kristi, räägi meile, mis teil seal Lihulas jälle toimub?"

Kas ma oleksin osanud või julgenud seda kõike kirjutades arvata, et 10 aastat hiljem, aastal 2015, määravad minu poolt edastatud ja/või kokku kirjutatud tekstid ja paika pandud rõhuasetused suures osas selle, millisena Lihula vald nii kohalikul kui riiklikul tasandil paistab???


Jap, see minu lemmik "Midagi olla ja midagi suuta. Midagi liikuma panna ja muuta!" ei ole kuhugi kadunud, vaid on endiselt minuga, kuidas siis muidu? :)
See on see, miks ma üleüldse midagi teen.
See on see, miks ma olen olnud nõus viimased kaheksa kuud andma endast kõik, ja natuke rohkem veel.
Tõsi, praegu on tunne, et on vaja natuke pidureid tõmmata, sest kui liiga pikalt täistuuridel ja topeltkoormusega rabeleda, siis läheb lappama, kohe kõvasti lappama.

~

Kui mu töö esimesed mõned kuud (alustasin veebruaris) olid lihtsalt kiired ja täis erinevat kirjatööd, mida maakondlik meedia õnneks päris usinalt ka avaldas, siis alates juunist, kui tegime teoks selle idee, et "Lihula vald avas uudisteportaali Lihula Teataja", on sisuliselt iga minu  ja meie suurem tööalane liigutus ära lingitav ning tagasiulatuvalt jälgitav.

Jap, elu täis linke.
Üks viib teiseni, teine kolmandani.
Jap, Lihula toimib praegu kui imeliste inimeste ja ideede magnet.

Jap, tehtud on palju, väga palju.
Jap, endale on liiga tehtud, kuid see ekstra samm on loodetavasti nii mõndagi muutnud ja aidanud suuta :)

Selle kõige tulemusel saab kokku üks suur ja kirju kompott teemasid ning rolle: valla info- ja arenguspetsialist, pressiesindaja, Lihula Teataja ajakirjanik ja toimetaja, "Maale Elama" algatuse koordinaator, Erasmus+ Läänemaa esitleja, vabatahtlik noorsootöötaja, Mullihotelli meeskonna liige, Lyconeti premium marketer ja VKE marketer.

Kõik on ilus-kena, kuid seejuures on ainult üks probleem ...nimelt see, et ainus, keda ma siit tiitlite hunnikust ning rollide paljususest enam hästi üles ei leia, olen MINA ISE?!

Samas, küll see MINA siit muude kohustuste ja tuhande teema alt end taas peagi ilmutab, nii et ei, ma ei kahetse midagi, mis vahepeal olnud või tehtud. Ju siis seda kõike oli vaja ja just niimoodi vaja.

Olen rahul ja uhke, et kõik on läinud nii, nagu on läinud, kuid samas tunnen, et ei saa ega soovi end defineerida ainult läbi linkide, mis olen tootnud.
Läbi ürituste, mis olen korraldanud ja taas, läbi linkide, mis kajastavad seda, mida mina või keegi teine on korda saatnud.

Ära lingitud Elu.
Aga mina ise?
Kuhu ja kuidas linkida siia kõik see, mis mu hinges ja südames toimub?
Mina ei oska!
Kas ma üldse tean, mis seal praegu toimub?
Vaevalt küll ...sest ma ju ei kuule, kuulamisest rääkimata.


Enamik aega pole õnneks või kahjuks ka aega, et sellele mõelda - seega võib seda ilmselt ka ignoreerimiseks nimetada.

Kui enda suhtes aus olen, siis olen Elus ka varem korduvalt hullu pannud, kuid seda lühiajalisemalt.
Olukorda, et 8 kuud järjest niimoodi rakkes olen, et ei luba endale ei vasakule ega paremale vaatamist, niisugust äärmust pole veel olnud.

Kuidas ma tean, et see äärmus on?

Näiteks sellest, et juuli lõpus avasime Mullihotelli, mille avamisele viisin kodust igasugu asju, kaasa arvatud kastitäie teetasse. No ja siis need tulid sealt muidugi kastis ka tagasi ning seisid meil kööginurgas.
Arva, millal ma need lõpuks puhtaks pesin ja tagasi riiulisse panin? Õige, eile ehk kolm kuud peale Mulli avamist ?!?

Keegi tegi mingi aeg nalja, mis pole tegelikult, kui selle peale mõelda, mitte kuigi naljakas "Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!"

Teisalt, "enda kaitseks" nii palju, et suur osa ajast ma väga-väga armastan seda, mida ma teen ning üldjuhul teen seda, mida teen, koos inimestega, kellest ma väga-väga lugu pean ja kellega koos töötamine on tõeline nauding ning pigem hobi kui töö.
Paljudest on saanud minu head sõbrad ja mõttekaaslased, nii et ses osas on mul nii mõnigi kord tõsiseid raskusi, et tõmmata piiri, kust lõpeb töö ning algab kõik muu?


Tõsi, viimastel päevadel vaatan üha sagedamini peeglisse ning proovin ja soovin sealt leida sealt seda tüdrukut, kes on lihtsalt Kristi ja saada aru, millest tema mõtleb ning mida soovib.

Jah, olen saanud end teostada.
Jah, olen saanud end proovile panna.
Jah, olen saanud õppida, areneda, katsetada, kasutada väga palju kõike seda, mida eelnev elukogemus" on minu sellesse etappi "kaasa pakkinud", kuid ometi tunnen, kuidas hästi palju mu enda ideid ja mõtteid on justkui laviinina kuhugi paisu taha kogunenud.

Ma kirjutan palju ja kuigi annan endast parima, ei saa ma seal üldjuhul väljendada iseenda mõtteid ning sõnu, vaid olen pigem "copy-paste-edit-make it bit better-add image-publish" masin.

Selle kõige tulemusel on hästi palju minu enda unistusi kannatlikult ootejärjekorras, uskudes ja lootes, et ehk pole ma neid päriselt unustanud.

Võin kinnitada, et kuigi kohati tundub vastupidi, aga ei, ei ole unustanud.

No comments: