Tuesday, June 24, 2014

R.I.P. Sven-Aage Nõmmisto

In Memorial: Sven-Aage Nõmmisto 19.10.1958-24.06.2014
From today there is one more Angel up there in the sky - dear Sven, that your way over there would be filled with Light and Ease.
~
 Tänasest on taevalael üks Ingel rohkem - kallis Sven, et see tee oleks Valgust ja Kergust täis!

See, kui palju Sa oma elus tegid ja suutsid, kuid ennekõike see, kes Sa inimesena olid - suure algustähega Isiksus-, pani ikka ja jälle imestama. Muuhulgas valdasid Sa meisterklassi tasemel selle Elu ühte olulisemat kunsti: oskust suhelda ja inimestega ümber käia.

Kuigi tean, et katse koostada Sinu "keelekasutuse kuldvaramu", suudab edasi anda vaid imeväikese osa Su hoiakutest, huumorisoonest ja suhtlemismaneerist, teen ma, endal hing sees värisemas, siiski proovi.

Seega, siin on valik Sven-Aage Nõmmisto mõtteid ja ütlemisi:

* Ja täna ma võiksin vabalt laulda. Õigemini, laulda ma võiksin iga päev, aga praktiliselt teostatav on see ikka ainult väljaspool tööpäevi …
* Aitäh!
* Lootusrikast ärkamist ja mõistlikke valikuid tänasesse päeva!
* Ühtegi kirjaviga ma ei näinud – küll aga äratundmist oma elust. Selle loo tuum on ka minu senises elus suurimaks kogemuseks ja ainuke, mida ma tänasesse ellu tahaksin, on abistamisvõime taastumist.
* Edu ja tervist!
* Mäletan, et umbes aastal 2000 arvasin ka, et ma pean selle väljamaa kombe omaks võtma, et soliidsem välja näha – aga kohe tajusin, et siis ei ole ma enam ise, vaid kellegi tundmatu tööriist, kes valitseb mu üle … ja nii ta jäi …
* Õigeid valikuid ja rõõmu tehtud valikutest!
* Mulle meeldiks ka selles otsimises osaleda ja seda uue avastamise protsessi jälgida 
* Olen õppinud parasiteerima teiste uudiste najal ja seda nii efektiivselt, et ma vist tunnen isegi peaaegu samu emotsioone kui uudiste edastaja. Näiteks ma istusin ka sinu kõrvale kivi peale ja vaatasime koos neid purjekaid - need olid tõesti kaunid ja mõjusid otse teraapiliselt rahustavalt...kuigi purjekaid ei ole ja minu aknast sellel sajandil vist ka ei tule ...
* Kahju, et mõtteid ei saa värvida ja mõttejuga suunata ...
* Lavastuse ajal kaalusin ma esimest korda tõsiselt, kas tasuks poole pealt ära minna, ometi on täna mul hea meel, et olin lõpuni. Praeguseks hetkeks on etenduse järeltunnetusena jäänud teadmine, et kõik mõtted ei saagi olla lihtsad ja kõigist mõtetest ei peagi kõik aru saama.

* Rohkem ei viitsi sõnu seada, sest juba 20 minti olen toksinud ja taas pean tunnistama, et on hullult kahju, et ma kiiremini ei toksi, sest nii ei saa keegi teada, kui hea kirjanik ma olen – ka mina ise ei saa seda teada, sest ma ju ei saa kunagi lugeda seda, mida ma kirjutanud pole ...

--------------------------
Sellele, milline osav sõnaseadja Sven kõigele vaatamata siiski oli, saab heita põgusa pilgu, lugedes tema lugu eelmisel aastal ilmunud kogumikust "Puude taga on inimene", mille jaoks ma tal neid mõtteid kokku koguda aitasin. Olgu siin sissejuhatuseks mõned lõigud.
-------------------------

Oli üllatav, kuidas kliendid usaldasid inimest, kes välisel vaatlusel ei tohiks eriti võimekas olla, kuid ometi, soov teha oma tööd maksimaalselt hästi ja iga juhtumiga ületada iseennast, tekitas tasapisi renomee, mille toime kestab tänaseni.
/---/
Negatiivsete mälestuste kõrval on läbi terve elu kasvanud sisemine taju, et geenidega on mehele kaasa antud mingi, mitte just tavaline, optimism ja olukordade lahendamise võime.
/---/
Meenuvad hetked linnavalitsuse aegadest, kui juriidilise osakonna juhataja kabinetti tulid punaste põskedega suured ja noored mehemürakad, sooviga aidata neil tööd leida, ja nad küsisid seda ratastoolimehelt, kellel enda aitamiseks oli vaid ühe käe viis näppu ja kõik see, mis kõrvade vahel antud.
Valdavat osa sellest, mis jäi kaelast allapoole, mees kasutada ei saanud, ja ometi oli tal töö, ning paljud lootsid, et ta aitab ka teistel tööd leida. See tunne on väärt tundmist ja meenutamist.

USK
Läbi aegade on meest saatnud foonil olev taju, et tema ümber ei ole ainult need, keda ta näeb, vaid et lisaks neile on veel keegi, kes näeb ka siis, kui keegi teine ei näe.

Esimene mälestus selle mõtte ja taju tekkimisest pärineb mehe vaaremalt, kui ta Tartumaal, olles 6 aastasena vanaema juures 80 aastase vaaremaga, elu üle heietas.

Üks vaarema sagedamini korratud mõtteid oli, et valetamisel ja petmisel ei ole mõtet, sest alati on keegi, kes teab tõde. See mõttekäik kuidagi lihtsalt sobis mehe nii alateadvusse, kui hiljem ka teadvusesse, ja on saatnud teda terve elu.

Seda eriti nendel hetkedel, kui reaalselt hoomatavad võimalused olid otsas, kuid olukord ikka veel lahendamata, just nendest hetkedest mäletab mees kõige rohkem, alguses alateadlikult, kuid hiljem järjest selgemat, püüet sõnastada küsimus või palve, kellegi poole, keda hetkel näha pole.

Kuidas seda püüdu seletada või mis nime talle panna, ei ole vast oluline, kuid oluline on see, et väga suurel moel on see aidanud üle saada sisult võimatuna näivatest olukordadest.




-------------------------------------------
Lisaks olgu siinkohal ära toodud ka Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu lehel ilmunud teade.

-------------------------------------------

Selle aasta suvi algab valusalt. Täna, 24.06.2014 kell veerand üks öösel lakkas tuksumast pärast lühikest rasket haigust Sven-Aage Nõmmisto süda. 

Sven oli invaliikumisele alusepanijaid Läänemaal ja Läänemaa Invaühingu juhatuse esimees 1988–1995.

Sõbrad jäävad Sveni meenutama kui inimest, kel oli suurepärane huumorisoon, oskus inimestega suhelda, julgus välja öelda seda, mida mõtles. Sven oli isiksus. Suurte teadmistega, inimesi läbinägev, siiras oma sooviga kaaslasi ära kuulata ja nõuga aidata. Esmapilgul karmivõitu välisilme all peitus romantik ja kõigele ilusale vastuvõtlik hing. Hing, mis ihkas täisväärtuslikku elu ja mida ta elaski kõikide väljakutsete kiuste. Tasub lugeda Sveni lugu kogumikust "Puude taga on inimene", mille ta on kirja pannud üdini ausalt, kirglikult, svenilikult läbi huumoriprisma. Mõtted möödanikust, olevikust ja tulevikust, inimeseks olemisest.

Jääme Sind igatsema ja mäletama, Sven.

Avaldame kaastunnet Sveni lähedastele ja Läänemaa ühingu perele.

Sõbrad Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidust


No comments: