Monday, May 12, 2014

Katedraal ~ The Cathedral

Calician Tourism Office
Praeguseks olen vist juba enam vähem kohanenud ja pea, mis oli mõneks ajaks päris sassis, hakkab vaikselt klaarimaks saama. Kuigi olen veel nii Santiago kui hispaania keele osas suhteliselt rumal ja täielik algaja, on progress siiski märgatav - 3 nädalat tagasi tegin ise oma esimesed sammud siin linnas ning praegu töötan turismiinfopunktis.
Kuigi praegu on veel madalhooaeg, käib meie juurest läbi keskmiselt 800-1000 inimest päevast, ja lisaks minule on korraga tööl veel 5 inimest. Eks see on ka ainus põhjus, kuidas saan endale sellist luksust, et nii kohe seal tööle hakkasin, lubada - kui ma midagi ei tea, siis teised aitavad - teamwork, mis muud!
Olen siin olles ikka ja jälle kinnitust saanud, kui väga armastan sellist tööd, kus mu peamine ülesanne on inimestega juttu rääkida ... ja kui nendest inimestest enamik on naerusuised palverändurid, kes Camino de Santiago läbi kõndinud ja lõpuks sihtpunkti jõudnud, siis mida enamat veel tahta. Peale iga inimesega vestlemist märgime statistika mõttes üles tema päritolumaa. Päeva jooksul tuleb kokku umbes 30-40 erinevat riiki, nii et jah, päris mitmekesine ning kirju see siinne olemine.

Lisaks, kuna kogu Santiago elu käib katedraali ümber ja siinsel kirikul on igas mõttes kandev ja ülioluline roll, olen ka mina peaaegu iga päev kirikus käinud. Ok, ei, nüüd ma valetan, päris iga päev ei ole, kuid ütleme, et üle päeva või nii, sest kuigi käin sealt peaaegu iga päev mööda ja/või istun korraks kusagil seal kõrval, vastas või lähedal, ei lähe ma mitte alati uksest sisse.

Butafumeiro = smoke expeller. Photo from Storiesintrees
Samamoodi, nagu palverännak ei ole tänapäeval enam traditsioonilises mõttes palverännak, vaid paljude jaoks pigem spirituaalne teekond iseendani või niisama, pisut ekstreemsem, rändamise viis, on ka kirikul siin pisut teine ja oluliselt laiem tähendus.
Usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et Santiago katedraal on justkui läbikäiguhoov ja seda selle sõna kõige otsesemas ning parimas võimalikus tähenduses. Et kui on pisut aega üle, lähen vaatan, mis kirikus toimub või et, tahaks korra niisama rahulikult olla, astun kirikust läbi. 
Tõsi, see inimeste mass, kes sealt igapäevaselt läbi käib, moodustub suures osas turistidest (palverändurid + kõik teised), kuid suur osa on ka kohalikke inimesi.  
Tänase lõunapausi ajal, kui kiriku trepist üles läksin ning seal ühe serva peal istudes kaustikusse mingeid asju kirja panin, tuli mööda treppi, kõvasti vastu käsipuud toetades, üles vanaproua. Näha oli, et käimine oli tal päris vaevaline, kuid see-eest olemine oli silmnähtavalt kerge ning helge. Vaatasin talle otsa ning naeratasin julgustavalt. Ta püüdis mu pilgu kinni ning naeratas vastu, soojalt ja avalalt. Kui ta oli trepist üles jõudnud, jäi hallipäine daam minu juures seisma ja hakkas rääkima. Vot need on hetked, mil soovin, et see hispaania keele õppimine juba vähe kiiremini läheks. Ainus, millest ma aru sain, oli see, et tal on palju aastaid - ta on juba 87 aastane, ja et ta soovib mulle ka palju õnnelikke aastaid!
* Et mis ma teen seal kirikus peaaegu iga päev? Jalutan ringi, imetlen seda suursugust katedraali, vahest kuulan hispaaniakeelset missat või vaatan, kuidas nad butafumeirot lennutavad. Lisaks on see suurepärane koht, kus käia iseendaga ning Jumalaga või nimeta Seda/Teda kuidas iganes soovid, aru pidamas ning juttu ajamas. Vaatamata sellele, et Ta räägib minuga keeles, millest ma veel aru ei saa, puudutavad enamik minu viimase aja arenguid ning avastusi pigem sise- kui välismaailma, nii et mine tea - ehk saan ma tegelikult mingil tasandil isegi aru, kuid veel ei saa aru, et ma aru saan ;)

No comments: