Tuesday, May 6, 2014

Võimaluse ära tundmine ~ Recognizing Opportunity

Veel paar päeva tagasi paistis päike ja oli suvi.
Maailm tundus nii valge, nii ere ja otseses mõttes soojust täis.
Täna on jahe ja kõle, sume ja tume ....heh, ok, nii hull see asi ka pole ja päevad teadupärast ei ole mitte vennad. Lisaks, erinevus ja erisus pidavat rikastama?! :)

Ma ei tea, mis toimub, kuid see mõistujutt, kus poisikene läheb laia maailma õnne otsima, avastades lõpuks, et kõik, millest ta unistas, oli tal tegelikult koduaias olemas, kummitab nii kõvasti ning tuletab end läbi erinevate olukordade meelde.
Kahel korral, kui mu hommikune jalutuskäik viis mind teisele poole kiirteed ehk nn uude Santiagosse, kust avaneb ilus vaade siinsele vanalinnale, jäi mulle silma üks võimas ja massiivne kindlus, mille keskel justkui mingi torn.
Huvitav küll, kus selline hiiglane asub?
Ma ei mäleta, et oleksin seda varem näinud, kuigi olen varsti kogu lähiümbruse risti ja põiki läbi kõndinud.
Eile hommikul võtsin siis kätte ja läksin seda hoonet otsima. Selline "kindluse otsimine" saab toimuda ainult kohas, kus mäenõlvad, orud, järsud trepid ja sinka-vonka tänavad võimaldavad isegi väikesel maa-alal segadusse sattuda, kuna löövad pildi ja suunataju päris korralikult segamini.
Kui minu pooleteist tunnine seiklus lühidalt kokku võtta, siis alustasin siitsamast kodu juurest, läksin mööda palverändurite hostelist, mis on samuti suur ehitis, kuid mitte pooltki nii võimas, kui see kompleks, mida nüüd otsisin, ning tegin seejärel kogu selle piirkonna kvartalile tiiru peale.
Mida ei ole, seda ei ole!?
Lõpuks, kui olin otsaga kiirtee ääres ja alt üles vaatasin, siis ühest servast kõrgus kalju ning kalju otsas oli kindlus - seesama, mida ma otsinud olin. Kuna sealt otse üles ei saanud, tuli selleks, et sinna lähedale jõuda, taas suure ringiga minna, kuigi pilt hakkas juba selginema ning sain aru küll, mis värk on.
Ei ole võimalik, kuidas ta kaugelt ja teise nurga alt nii teistmoodi mulje saab jätta?
Nimelt oli see kõik, mis distantsilt vaadates on suur kindlus ja hoonete kompleks, palverändurite hosteli tagumine (või siis pigem esimene) külg, aga kuna kogu kupatus asub kalju otsas ning on aiaga ümbritsetud, mistõttu ülejäänud hooned maja kõrval seistes ei paisa, jätabki ta pealtnäha sootuks teistsuguse mulje.
Ehk siis, loo moraal on sama, mis selle mõistuloo puhul: suur ja võimas kindlus, mida kaugelt nägin ja otsima asusin, oli tegelikult seesama hoone, millest peaaegu iga päev mööda käin ning mis oli esimene koht, kus siia jõudes ööbisin?!
Selleks, et tema tegelikku mastaapsust ja võimsust tajuda, tuli mul minna sellest piisavalt kaugele ja asju sootuks teise nurga alt vaadata.

i-le pani punkti see, kui täna süüa tehes telefonitsi alloleva Youtube´i video otsa sattusin.



Kõigi nende "juhuste" ning kummaliste vihjete tulemusel on minu pea täna OLEKS-eid ja POLEKS- eid täis.
Miski ei tundu õige, ent miski ei tundu ka vale.
Appikene, mis mul viga on?
Miks ei võiks ma kordki elus olla rahul kõige sellega, mis mul praegu käsil on?
Miks peab see miski mu sees muudkui ketrama ning aretama - uued perspektiivid, uued väljakutsed, vanad väljakutsed uues vormis - jah, kõik on võimalik, kuid miks need arusaamad nii suure ringiga minuni jõuavad? Mis mulje ma endast niimoodi jätan, kui nagu mesilane õielt õiele lendan?
*
Sellele viimasele küsimusele sain ma õnneks vastuse oma päevasõnumite purgist, mis mulle kingitusena kaasa anti Tõmbasin sealt endale tänaseks järgmise lause: "Kui Sa teaksid, kui vähe teised Su peale mõtlevad, siis Sa solvuksid selle peale."
Seda on hea teada, aitäh! Kohe päris tõsiselt, sest kuigi mingi osa minust on alati tegutsenud täpselt nii, nagu ma ise soovin ja kuidas sisetunne ütleb, tunnen ma siiski alati vajadust jagada piisavalt selgitusi ja põhjendusi, veendumaks, et kõik asjadest õieti aru saavad ja pahased ei oleks.
Alati see muidugi ei õnnestu ning eks vahest leidub neid, kes sellest vähem või rohkem pihta saavad, kuid vähemalt tean, et olen neile, isegi kui neid ei huvita, pakkunud võimalust sellest n-ö tõelisest loost, k.a minu isiklikest motiividest nende hüplemiste taga, osa saada.

3 comments:

Unknown said...

Just seda ma tahtsin Sulle siia kirjutada... ! ;)
Ära mõtle nii palju, hoopis tunneta ja tegutse! :)

Kristi said...

No näed siis, õnneks on mul selliste meeldetuletuste tarvis kapi peal Sinu kingitud punane purk ;)
*
Aga jah, Sul on õigus - meeleldi müüksin suure osa oma mõtlemise intensiivsusest kellelegi hea raha eest maha! :)

Anonymous said...

Tere, vahest on selline, tunne, et loen omi mõtteid, aga sa oskad ikka kuidagi väga hästi ennast väljendada. Ei tea kas see õnneks või õnnetuseks, aga kas sulle ei tundu, et lihtsam oleks see, kui asjad ei oleks nii selged mõttlemise tasandil. kas lihtsam ei oleks automaatpiloodi peal olla ja kuskil rattapeal keerelda..ja võimalikult vähe mõelda. Ilmselgelt see tunne, et kuskil on alati parem on paras nuhtlus, olen kokku puutunud inimestega kes suudavad apelsini rahulikult diivani peal närida-mina selle juures mõtlen, kuidas ta saab seda teha, nii staoilise rahuga. Võib olla on see oskus väljalülitada koht kuhu mina peaks arenema, ega mind muidu see ei häriks, sest mina apelsini närides suudan, mõelda, et mu käed kleepuvad, siis on vaja seda koorida ja kas ta üldse kasulik on. Mingil hetkel on vajadus või siis sisemine soov ennast kõigest eemale kiskuda, mis mul on olemas-tunne täpselt selline nagu sul selle majaga, mida sa kaugelt vaatasid:) Kuna ma olen nii ratsionaalne inimene, siis ilmselgelt ei suudaks koguaeg tunnetada ja lihtsalt tegutseda, vahest tuleb see välja, aga ei tundu see mõtlemata olemine õige asi, vähemalt koguaeg..igastahes päikest sulle!