Sunday, November 17, 2013

Pole olnud, ega tule ka



Juulis sattusin Istanbuli Ramadaani ajal. See on aeg, mil käimas nende aasta suurim pidu ja festival. Aeg, kui kõik pühakojad on valgustatud ning tänavad ka öösiti paksult inimesi täis.
Aeg, kui Türgi elab ja hingab omas erilises rütmis ja valguses...seda otseses mõttes.
Kui me septembris grupi noortega korraks siin olime, oli mul suur soov nendega seda enda kustumatut mälestust Istanbulist jagada.
Tahtsin neile näidata seda imeilusat öist linna, kus pühakojad on valgustatud ja kus õhus on imeline fiiling. Mida aga polnud, seda ei saanud neile ka näidata!


Ataköy Marina ees on suur võlupurskkaev, mis purskub kümnete ojadena asfaldi seest ning mis oskab muusika taktis tantsida -  vee ja värvide vaatemäng, mida võibki, suu ammuli, imetlema jääda.
Mulle jättis see nii kustumatu mulje, et paar tundi hiljem keerasin otsa ringi ning läksin sinna tagasi. Seisin seal ja nautisin täiega ning avastasin taaskord, et õnneks on ikka nii vähe vaja. 
Järgmisel päeval seadsin õhtuhämaruses sammud taas sadama poole, kuid mida polnud, seda ei saanud ka vaadata. Mulle vaatas vastu tühi ja kuiv, mitte midagi erilist ütlev või tähistav, asfalt. Ei mingit märki muusikast, valgusest ega veest.
Sama kordus ka päev hiljem.
Seda suurem oli mu rõõm, kui täna Ataköy sadamas olles, et sealt "merebussiga" teisele poole sõita, avastasin, et jeeeeeeeeeeeeee, purskkaev töötab taas! Ohhh seda rõõmu ....jätsin end meelega ühest laevast maha, et saaksin kauem seal vee- ja muusika vaatemängu kõrval istuda. Palju ei puudunud, et oleksin end ka järgmisest laevast maha jätnud. Siiski, viimasel hetkel mõtlesin, et ok, las ta jääb. Kui see on ette nähtud, kohtume me nagunii veel, ja lükkasin oma kohvri veerema, olles üks viimaseid inimesi, kes pardale mahtus.

Siit loo moraal, et pole naljajutt, vaid täiesti tõsilugu see, et
IGA HETK ON KORDUMATU - kõik, mis praegu on, seda pole mitte kunagi varem olnud ja sellisel kujul ei tule ka!!!
On vaja leppida, et paljud asjad siin Elus ei allu meie tahtele ega pole meie otsustada.
On vaja leppida, et elu on hetkede jada, iga hetk oma nägu, oma tegu.
On vaja leppida, et kõik muutub, ikka ja alati.
On vaja leppida, et aeg voolab oma rada ja teeb seda armutult.
On vaja leppida, et kõik on kaduv.
On vaja leppida, et siin ja praegu ei tule kunagi tagasi.
On vaja leppida, et siin ja praegut ei kaasa endaga mitte kuidagi kaasa võtta.
On vaja leppida, et Elul on oma viis asjade tasakaalus hoidmiseks.
On vaja leppida, et Elu ei oota, kuna siin ja praegut ei saa mitte keegi mitte kuidagi peatada.

.... seepärast ongi vaja ELADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja IMTELEDA seda ilusat vaadet siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja TUNDA oma tegelikke tundeid siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ÖELDA olulisi asju siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja ANDESTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja HOIDA ja ARMASTADA siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja OLLA TÄNULIK siin ja praegu.
.... seepärast ongi vaja oma IDEID TEOSTADA siin ja praegu.
*
Vahest on ainus, mida ma omalt poolt teha saan see, et USUN, LOODAN ja ARMASTAN, kuid õnneks on see rohkem kui piisav :)!
*
Siin on laul, mis mulle väga meeldib. Olen nõus nendega, kes väidavad, et enamik inimesed mitte ei karda surma, vaid kardavad seda, et äkki nad ei jõua enne seda elama hakata ...




And I loved deeper 
And I spoke sweeter 
And I gave forgiveness I'd been denying

I was finally the husband 
That most of the time I wasn't 
And I became a friend a friend would like to have 
I finally read the Good Book, and I 
Took a good, long, hard look 

"Someday I hope you get the chance 
To live like you were dying" 
Like tomorrow was a gift 
And you've got eternity 
To think about 
What you'd do with it 
What could you do with it 
What did I do with it? 
What would I do with it?
*

~Nichols/James Timothy/Wiseman, Craig Michael~

No comments: