Sunday, March 31, 2013

Do it anyway!


A meaningful life is not a popularity contest. Do what in your heart you believe to be the right thing, and you may or may not get immediate approval from the world. Do it anyway.
-Marianne Williamson- 



Trust the dreams, for in them is hidden the gate to eternity.
- Khalil Gibran Selman -

Tagasi maa peale
õrnalt mind pandi,
kuid Valgus
mu hinge jäi...
-Ninell Koit-

Thursday, March 28, 2013

Mida Teie kogete?


Mida Teie kogete? 
Mida sooviksite kogeda? 
Kuhu suunas kasvada, areneda? 
Millele rohkem keskenduda, kuhu, kuidas suunata fookust?
Kuhu, mille suunas vaatate?
Mille eest tundub pikemas perspektiivis mõtekas ja praktiline hoolitseda? 
Mida tunnete vajadust ehitada, luua???
Kuidas soovite olla? Kus? Kellega?
Milliseid omadusi endas arendada?
Mille pärast muretsete? 
Milles kahtlete? 
Milles olete täiesti 100% kindlalt veendunud? 
Mida tunnete Teid takistavat, peale Teie enda?
~Meigo~

Tuesday, March 19, 2013

Mõte, sõna ja tegu!

Pisut vähem kui aasta tagasi astusin Haapsalu uue elanikuna siin väikelinnas oma esimesi samme.
Jalutasin ringi ja ahmisin silmadega ümbrust.
Täitsa alguses ööbisin Spordibaaside hostelis - samas majas, kus praegu töötan.
Päris veider ring on täis saanud, kas pole?

Tänu plangu pealt silma jäänud kuulutusele läksin juba kolmandal siinoleku päeval JCI koolitusele "Võta ette!", kus sattusin istuma lühikest kasvu noore naise kõrvale. Suur oli mu üllatus, kui ta mõned hetked hiljem rääkis, et ei, tema ei hakka küll midagi suurt ette võtma, kuna tal on kodus kolm last.
"Kolm last?" küsisin ma, endal vist silmad suured peas, kuna olin teda esmapilgul ikka väga nooreks pidanud. Niimoodi sai alguse minu tutvus Begutaga :)

Mõned minutid hiljem võrdlesime seminari käigus koostatud nimekirjasid, mis sisaldasid muuhulgas "mida õnn meie jaoks tähendab" teemal kirja pandud asju. Olime mõlemad märkinud üles igapäevaseid pisikesi asju nagu kvaliteetaeg sõpradega, saunaõhtud jms. 

See oli aeg, mil mina ei elanud veel Õhtu-Kaldas, Begutal polnud veel saun valmis ja üleüldse olid kõik asjad, mis praeguseks on saanud meie elude loomulikuks osaks, alles ees. Mäletan, kuidas ühel õhtul koos siin maja ees jalutasime ning ma näitasin talle, et näed, ma pean praegu läbirääkimisi, et ehk õnnestub mul hakata selles
Ees oli ka see, et Beguta võttis ning võtab ette palju ja suuri asju, nii et Võta ette! koolitusel välja toodud argument, et tal on kolm last, pole osutunud kuigi takistavaks :)

Praeguseks on meist saanud sõbrad ja mõttekaaslased ning peaaegu et naabrid, kuna meie majasid lahutab vaid kaheminutiline jalutuskäik.
Täna, kui meil toimus juba päris mitmes teisipäevane saunaõhtu, tuletasin Begutale meelde, kuidas me mõlemad eelmise kevade seminaril selle sõpradega koos saunas käimise teema üles olime kirjutanud.

Päris veider ja isegi pisut hirmus mõelda, kuidas ideed ja mõtted - eriti need, mis kirja on saanud - sisaldavad endas tuleviku reaalsust!

Kõik, mis ma täna kogen, kus või kellega koos olen, on mõned ajad tagasi olnud vaid idee, mõte kusagil asjusopis.
"Hmm, päris põnev, äkki koliks tagasi Eestisse?"
"Öeldakse, et iga 7 aasta tagant algab inimese elus justkui mingi uus tsükkel, ma sain just 28, nii et järelikult peaks vist jälle miskit uut alustama!"
"Mida mul kaotada on?"
"Mingil määral usun ju ka seda, et sünnime mingi põhjusega just sinna, kuhu sünnime. Ühesõnaga, kui Eestisse tagasi minna, siis peaks sel korral Haapsalusse kolima, sest seal ma ju sündisin."
"Huvitav, kus Haapsalus elada võiks? Ok, mere kaldal oleks lahe, seda küll, aga kus täpsemalt?"

Need on suvalised tükid monoloogidest, mis mu sisemuses aasta tagasi valitsesid.
Siis veel ei olnud mul õrna aimugi, mida või kuidas edasi?
Siis veel ei teadnud ma, et eelseisva aasta jooksul loksutab elu paika nii mitmeid asju ning õnnistab mind nii paljude toredate inimeste ja tegemistega - seda kõike siinsamas, sünnilinnas Haapsalus.
Siis veel ei teadnud ma ka seda, kes on Kemo või kui lahe on tema Haapsalu kohta tehtud laul "Kodus kodumaal". Laul, mille sõnu tean tänaseks peast.

Mõistan, et need eelnevad read on parajalt nostalgilised, kuigi see pole absoluutselt eesmärk omaette.
Peamine põhjus, miks selline vorm ja kõneviis, on hoopis see, et endale ikka ja jälle aru anda, kui olulised on mõtted, mida ma mõtlen ja sõnad, mis üle huulte lipsavad või mu käe läbi kirja saavad!!!

Läbi nendesamade mõtete ja sõnade loon ma iseenda homset päeva ning edasist elu.
Jah, kõik on vaieldav.
Jah, kõik on individiuaalne.
Jah, kõik on alati suhteline.
Jah, igaühel on õigus oma arvamusele.
Jah, igaühel on oma uskumuste süsteem.
Jah, erinevaid tõdesid on nii palju kui on erinevaid inimesi.
Jah, nii mõnegi inimese jaoks on see paras woo-doo.
KUID
Mõtete kvaliteet määrab elu kvaliteedi ja minu enda hoiak ning suhtumine määravad selle, kuidas ma elu,  teisi inimesi või mistahes olukordasid kogen, see on fakt ...vähemalt minu silmis ja minu jaoks on see fakt!
"To allow yourself to be molded by your own gifts takes courage. You have to be willing to stand there, exposed and authentic, while the audience rolls their eyes at you and sneers, expecting failure. And then, of course, you have to fail, laugh or cry, and keep going until, one day, they stop laughing and start clapping."

-Marianne Williamson, A Return to Love

Saturday, March 16, 2013

Tulen, et minna ja lähen, et tulla

Viimasel ajal ei jää mul muud üle, kui ainult vaadata ja imestada, kuidas asajad müstiliselt, justkui võluväel, toimivad ja paika loksuvad. Üks inimene, olukord või tegevus viib teiseni, teine kolmandani jne.
Hetkedest saavad päevad, päevadest nädalad ning nädalatest kuud.
Vaevalt jõuan ma mingi mõttekillu õhku visata või idee kuskile paberinurgale kirja saada, kui juba hakkavad mingid väed asju korraldama.

Ajale kui sellisele mõtlen järjest vähem. Ometi tunnetan väga selgelt, et kiiremas korras on vaja hakata mingeid valikuid tegema ning prioriteete seadma, kuna kõike, mida tahaks ja tunnen, et on vaja, nagunii ei jõua.

Vahest heidan endale ette, et kes mul käsib kümnel rindel tegutseda ja oma nina igale poole toppida, kuid mida ma teha saan, kui kõik teemad, millega praegu kokku puutun, on kõik teineteisega seotud.
Võib olla pealtnäha ei ole kuigi loogiline osaleda viie erineva organisatsiooni: Huvikeskuse, Spordibaaside, Linnavalitsuse, Raamatukogu ja JCI koosolekutel/nõupidamistel/aruteludel, kuid kui mõelda, et kõikjalt jookseb läbi teema HAAPSALU NOORED, tundub see eelnev jada igati loogiline. Tunnen, et noorte valdkond on mulle väga südamelähedane ja teen endast parima, et ühtteist kaasa rääkida ning võimalusel midagi erilist ja lahedat korda saata.

Tööga seoses ongi praegu otseses mõttes kümme erinevat asja teoksil - üks põnevam kui teine. Annan endale aru, et olen kohati hammustanud liiga suuri tükke ja võin nendega pisut hätta jääda, kuid teisalt ei kujuta ka ette, et kuidas see meelega pisut vähem tegemine välja oleks näinud?

Mulle lähedased inimesed on varasematel aegadel korduvalt soovitatud, et kui midagi teen, et äkki ma siis ei peaks oma töödesse ja tegemistesse täielikult sukelduma, vaid teeksin pisut vähem ja jääksin vähemalt osaliselt kaldale?
Siiski, elu näitab, et sedasi ma õnneks/kahjuks ei saa ega oska. Kui ma teen, siis teen ja kui ei tee, siis ei tee - nii lihtne ja loogiline see värk ongi :) Samas mõistan, et mitte alati pole selline pühendumise määr mõistlik. Ühelt poolt olen seda meelt, et kellegi teise heaks töötamine ning otseselt või kaudselt teiste asjadele ja unistustele kaasa aitamine on super lahe tegevus, kuid teisalt pean väga hoolikalt vaatama, et see ei toimuks minu enda südamesoovide ja unistuste arvelt. Kui ise enda unistusi ei täida, siis ega keegi teine neid minu eest ka täitma ei hakka.
Olen peaaegu laitmatu selles osas, mis puudutab enda panustamist n-ö väljaspool mind ennast asuvatesse ideedesse või projektidesse. Olen kõike muud kui laitmatu selles, kuidas motiveerida iseennast järjekindlalt iseendasse panustama? Kuidas iseenda jaoks reserveeritud ajast või kohtumisest sama kindlalt kinni pidada kui teistele antud lubadusest?

Samas jällegi, ajakasutusega on mul nagu kõigil teistelgi - kes palju teeb, see palju jõuab - ja kuigi ennast pole ilus kiita, olen ma tegelt tõesti päris palju jõudnud. Ja kuigi ma siin enne rääkisin liigsest tööle pühendumisest, pole tegelt ka mu vaba aja sisustamine mitte kunagi varem nii kirju ja mitmekesine olnud.
Ja kui veel ausam olla, siis ma vist tõepoolest ei liialda, kui väidan, et mitte kunagi varem ei ole mu elu olnud igas mõttes nii tasakaalus. Just selles osas, mis puudutab erinevaid eluvaldkondi.
  • inspireeriv kodu mere kaldal, kust avaneb hingetuks võttev vaade õhtusele päikeseloojangule;
  • toetavad ja innustavad sõbrad, kellega koos teha mida iganes: uisutada, suusatada, teatris käia, filmi vaadata, niisama ilma asju arutada või otsustada, et teisipäeval kell 17:00 sauna minek on lahe mõte;
  • meie enda pere jätkuv ja tingimusteta alati olemas olemine - tugev seljatagune, kuhu alati toetuda;
  •  tunne ja teadmine, et armastan ja olen armastatud;
  • huvitav ja paljutähenduslilk töö, mis võimaldab mul igapäevaselt midagi uut õppida;
  • lahedad inimesed ja toredad noored, kellega koos töötada ning asju ajada;
  • igapäevased jalutuskäigud mere ääres või lahe peal;
  • enese areng - raamatud, koolitused ja seminarid, nii tööalased kui isiklikud - uued inimesed, uued kogemused, uued teadmised;
AITÄH, AITÄH, AITÄH kõigi nende suurepäraste võimaluste ja inimeste eest, mille/kellega mu tee siin Haapsalus ristunud on. Ma pole end üheski teises linnas/riigis nii hästi ja koduselt ning omas elemendis tundnud kui siin.

Peale kõiki neid ilusaid mõtteid ja sõnu, kuidas on siis võimalik, et olen nõus lahkuma kohast, kus mul on nii ülimalt hea olla?
Kuidas on võimalik, et armastan oma töökohta ja inimesi, kellega koos ma seda tööd teen, ent ometi tean ja tunnen, et mul on vaja edasi liikuda?
Kuidas on võimalik, et vahet pole, kuhu ma lähen või mida ma teen, jõuan varem või hiljem (üldjuhul alati pigem varem) lahkumise jutu ja mõtete juurde?
Kas on võimalik, et see on justkui mingi sõltuvus või ehk lõputu uue ja teistsuguse kogemuse otsing?
Kas on võimalik, et sisemine kompass, mis muudkui aga uut suunda näitab, on tõesti nii tugev või kujutan ma seda ette? Samas, kui ma elan hetkes (ja seda teen ma viimasel ajal õnneks päris sageli), siis ega ma oma pead sellega kuigi palju ei murra.
Ehk on minu olemus, loomus ja elusaatus selline - tulen, et minna ja lähen, et tulla!? Võib olla tuleks mul leppida tõsiasja ja oma sünnikaardiga, et olen tüüpiline veevalaja - liikuv vesi, kes tunneb vajadust olla pidevas voolamises :)

Aga et mis ja millal?
Ei, ma ei paki veel asju.
Ei, ma ei lähe veel praegu mitte kuhugi, kolimiseni on veel pisut aega.
Kusjuures, sel korral ei põrutagi ma välismaale minema, vaid muutumas on minu Läänemaa töö- ja elukoht. Vaatamata sellele, et lähen ainult 35 km kaugusele, on elukorralduse muutus, mis see endaga kaasa toob, päris põhjalik.