Olen täiesti veendunud, et igaühe sees on peidus looming - ootamas, millal talle natukenegi tähelepanu pööratakse, millal teda arendama hakatakse. Vahest on vaja õhkõrna tagantlükkamist õiges suunas, teine kord pisut põhjalikumat eneses tuulamist, et mõista, mida või miks?
See looming ei pea tingimata olema muusika, kunst või kirjandus. See looming võib sama hästi olla hõrgutav õhtusöök, ilus viis lauda katta, lummav lilleaed, kenasti tuunitud auto, originaalne kink sõbrale ... mida iganes?
Lihtsalt, kord oleme oma loomingulise poolega rohkem sina peal, teine kord mitte. Kadestan järjest enam neid, kel on võime enda sisehäälest lähtuvalt välismaailma asju luua ja liigutada.
*
Ise olen viimasel ajal kõike muud kui iseendaga ühenduses. Isegi kirjutamine, mis mingitel aegadel vaat et üks elu suurimaid naudinguid oli, ei taha mitte kuidagi edeneda.
Võtan hommikuti oma kaustiku põlvedele, tuleb 1-2 lehekülge midagi, aga ma tunnen, et see on nii mitte midagi ütlev, nii mõttetu, nii mitte kuhugi viiv, et võiksin sama hästi need paar lehekülge ka kirjutamata jätta. Mõte kiilub lihtsalt kinni ning viib viimasegi soovi end väljendada.
Teisalt jällegi on olemas miski vool, kus kõik tuleb iseenesest "kusagilt" ja minu ainus ülesanne on üritada see vool kinni püüda ning talle kirjapildi kaudu kuju anda.
*
Samas tunnen, et nii palju on justkui "paisu" taga kinni, oodates vallapääsemist.
Mõtete tulv, lausekatkendid, mõistulood, luuletuste jupikesed. Juba päris tükk aega ei ole ma enam mina ise, teamata ka seda, kuidas end iseendale "avada".
Kust ja kuidas leida uks endasse?
Mis on see eriline anne/missioon, mis mulle on antud, mida maailmaga jagada?
Mis pakuks rahuldust ja eneseteostust endale ning võimaldaks ka ümbritsevat kuidagi rikkamaks ja paremaks teha?
*
Mõnulesin just eriti pikalt sooja dussi all - jah, ma tean, et vesi on loodusvara, mille eest pool maailma elanikkonnast ei tea mis ära annaksid.
Jah, ma tean, et seda tuleks tarvitada säästlikult (üldjuhul ma seda ju teengi), aga olgem ausad - kuigi vahest mõistusega võttes jõuab olukorra tõsidus kohale, läheb see probleem üldjuhul meist siiski kaugelt mööda.
Globaalselt mõeldes peaks ainuüksi seepärast end piisavalt õnnelikuks inimeseks lugema, et meil on puhas joogivesi, ei anna see igapäevasituatsioonis siiski piisavalt alust rõõmust lakke hüppamiseks:)
Vahest tunnen end kui kasvatamatu ja tänamatu jõnglane, kes tahab alati just seda mänguasja, mida tal parasjagu käepärast ei ole. Mitte miski, mis siinsamas nina all vedeleb, ei ole küllalt hea. Võib-olla on selle asja nimeks tegelikult auahnus või saavutusvajadus, ega mina ei tea.
Lihtsalt, järjest enam saab selgeks asju/olukordi, mida ma enam sellisel kujul oma ellu ei soovi / ei vaja, tundes, et aeg on edasi liikuda?
*
Selle olukorra nimi on vist rutiin. Nüüd, olles juba mõni nädal erinevate tööpakkumistega päris hästi kursis, võin öelda, et rutiinitaluvus, on nõue, mida päris sageli esitatakse.
Ainuüksi see sõna kui selline kõlab minu jaoks sedasi, et ihukarvad tõusevad püsti. Samas annan endale aru,et see vist ongi elu. Siiski, mingi osa minust keeldub elu sellisena võtmast, uskudes, et on olemas elamisviis, kus ei ole vaja rutiinitaluvust.
Jah, võivad ju olla igapäevased tegevused, mis aeg-ajalt tõesti rutiini tekitavad, kuid ometi saab ehk nii elada, et ei ole vaja seda taluda. "Rutiini talumine" asemel kõlab ju nii palju paremini näiteks "naudinguga harjumuspäraseid tegevusi tegema" vms.
Võib-olla olen veel liialt sinisilmne selle "reaalse" ja "karmi" maailma jaoks? Võib-olla laks käib ja jutt muutub :) Aga see on nii normaalne, et ma sedasi mõtlen. Jah, aeg-ajalt tunnen end kui kuu pealt kukkununa. Ühe tuttava profiilis oli just nii tabavalt kirjas, et päris normaalne pole ma kindlasti, ent täpsema diagnoosi üle alles vaieldakse :D
*
Vaatasin siin mingi päev kalendrisse, olen praegu 7 nädalat vaba inimesena maa ja taeva vahel kõõlunud - peamiselt Lopa avarustes.
Olen ei-keegi ja lähen ei-kuhugi, tundes end seejuures ometi nii hõivatud inimesena, kes peab seda ning teist ja kolmandat asja tegema / jõudma. See on mu mõtetes kinni, ma tean, aga mu mõttes omakorda on minus kinni, seda tean ma ka, ent viisi, kuidas end nendest vabastada, ma siiani veel ei tea:)))
Elan omas maailmas ja omas rütmis, magan harjumatutel kellaaegadel ning enda kohta ebanormaalselt palju - vist jah on õigus nendel, kes väidavad, et mida rohkem magame, seda rohkem ära väsime. Seda, et öösel enne kahte uni tuleks, eriti ei ole ning seda, et enna kümmet üles saaksin, ka eriti ei ole ... ja nii juba 7 nädalat :D
Hiljuti olen enda kohta ka ebanormaalselt palju lugema hakanud.
2x järjest raamatukogust korraga 4 raamatut toonud - viimasel ajal on mul komme õhtul kella 22 ja 23 vahel raamat lahti võtta ning lõpetada alles siis, kui raamatu tagumine kaas vastu tuleb. Olgu kell siis 3 või 4 või mis iganes, sest väga vahet ei ole sellel kellaajal praegu.
Jap, selle eelduseks on muidugi see, et olen oma intuitsiooni usaldades valinud head raamatud, sest igavat raamatut ei jaksaks ega tahakski ju sedasi algusest lõpuni läbi lugeda.
Selline lugemise stiil on mul isalt päritud, aga ju sel soodumusel pole lihtsalt enne seda suve olnud piisavalt häid tingimusi avaldumiseks:)
Lihtsalt, mäletan, kuidas ta ajal, kui me alles päris pisikesed olime, ka õhtuti hilja ja poole öö aeg vahest luges. Head raamatud algusest lõpuni korraga läbi, seepärast ta väga valis, millal raamatu kätte võttis. Ta on ka mu ainus tuttav inimene, kes raamatu järjehoidjana tuletikku kasutab. Tikku, mille ma viimase raamatu vahelt ära suutsin kaotada, kui Valgerannas telgis taskulambiga raamatut lugesin.
Täna on üle pika-pika esimene täiesti jahe ja karge õhtu imeilusa ja täiesti selge tähistaevaga. Lausa veider mõelda, et alles paar päeva tagasi istusin südaöösel oma telgi ees, mõni meeter merest, jalas vaid lühikesed püksid ja seljas ilma varrukateta särk, sõin arbuusi ja jõin pirnisiidrit, ning ei suutnud ära imestada, kuidas saab keset nii imeliselt soe olla?
Õrn tuuleiil, lained loksumas randa, ritsikad siristamas. Kui on olemas sõnapaar "romantika ühele", siis seda see õhtu oligi :D
Ma olen täielik soojalemb ning nüüd, paar tundi tagasi, häiris kohe päris kõvasti, kui pidin õue minekuks pikad püksid ja polo selga panema, et nagu mis mõttes ... nii kiiresti on võimalik selle uskumatu suve võludega harjuda ning neid enesest mõistetavalt võtma hakata.
Ma ei ole küll eraldi arvet pidanud, aga ma usun, et ma ei valeta, kui väidan, et viimase 5 nädala jooksul olen ma absoluutselt iga päev ujumas käinud ja on vaid mõni üksik päev, mil neid ujumisi vaid 1 olnud on :)))
et jah, igasuguseid kombinatsioone - traditsiooniline hommik tiigis, siis tavalisel päeval veel 3-4 korda tiigis, natukene ebatavalisemal päeval jõgi või meri ning õhtul jälle tiik, kusjuures see metsik ujumiste värk ei ole üldse pingutatud, et nüüd on raudselt vaja minna .. aga on lihtsalt sedasi juhtunud, et need vähesed üritusedki, kus käinud olen, on alati vee ääres sattunud olema ning kuna ka Haapsalu, kus siin vahepeal sai seoses "Ehe ja Ehtne käsitöö" kaupluse avamise ettevalmistamisega päris mitu päeva järjest abiks käidud, asub mere ääres, siis ....
Saan aru, et olen tänu oma töötu-staatusele (mamma ei luba mul end töötuks kutsuda, öeldes, et ma ei ole töötu, ma olen puhkusel:), et siis jah, tänu oma puhkusele on minu näide natukene äärmuslik, aga minu meelest oli veel äärmuslikum see, kui sel nädalavahetusel sattusin juttu ajama inimesega, kellele ujumine muidu hirmsasti meeldib (varem isegi mingi ujumise meister olnud), aga et tööd on nii palju olnud, et pole selle suve jooksul mitte ühtegi korda ujumiseks aega leidnud !!!
Et nagu mis mõttes? Mul vist vajus suu vist oteses mõttes lahti, seda eriti seepärast, et ta töötab Tallinnas, kus rand jääks õhtuti koju sõites vaid paari kilomeetri kaugusele ning ka kodu ei ole tal merest üldse kaugel.
Aga samas, töö tahab tegemist, arusaadav. Tal on küll 6 nädalat puhkust saada, aga seda ei saa praegu välja võtta, sest pole kedagi, kes seda tema tööd teha oskaks? ...et siis mnjah... nädala proovib ta siiski vabaks saada selle suve jooksul kuidagi, et natukene ringi sõita.
Kusjuures seda kõike, mida siin kirjutan, ütlesin talle ka, et töötame ju siiski selleks, et elada, mitte vastupidi ning tõesti soovitasin vähemalt korra ujumas ära käia, enne kui uuesti jahedaks läheb.
*
Sellega seoses tuleb meelde intervjuu Oliver Kruudaga, mida eile Postimehest lugesin, kus ta ütleb sedasi:
" Usun, et tõelise masuga seotud terviserisk alles hakkab avalduma. Mul on juba praegu hulk telefoninumbreid telefonis, mis enam kunagi ei vasta. Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal infarktiga ära läinud viis meest, kusjuures need on olnud kõik noored mehed. Eesti mehel on ju see häda, et ta ei julge kodus naisele öelda, et jama on käes, pakime asjad ja läheme Põlvasse tagasi. Ta püüab viimase hetkeni kõva meest mängida."
*
Et siis .... lugupeetud Eesti mees, kes sa neid ridu kunagi lugema juhtud.
Tea ja pea meeles, et paljude naiste meelest oled sa palju kõvem mees siis, kui tegelikku olukorda ja oma tundeid (jah, siia kuuluvad ka hirm, ebakindlus, mure jne) väljendada julged.
Vahest on lihtsalt meie arusaamad, mis on tugevus ja mis on nõrkus, omavahel puntras ja segamini.
*
Samas on ilmselgelt teine mõttetu äärmus ka niisama passimine ning mitte midagi tegemine. Iga päevaga veendun järjest enam, et kui ühtegi välist sundijat ja/või piirajat (ka kõige positiivsemas tähenduses:) ja kui ise just mingi mega hea ajaplaneerija ning enda organiseerija ei ole (mida ma praegu kindlasti veel ei ole:), siis on ikka väga raske sedasi oma aja peremees olla.
Mõtteid on küll palju, aga reaalne tegevuste maht jääb mega väikeseks, sest kuhugi ei ole ju kiiret - ei ole vahet, kas teha seda täna või homme või järgmisel nädalal samal ajal, nii et kui endas just mingit hullu sisemist motivatsiooni tekitada ei suuda, siis ongi jama majas :)))
Kui tavaliselt on nii, et mingi saavutus tekitab hea enesetunde ja positiivse emotsiooni ning annab lisaenergiat, et uus asi ette võtta, siis vastupidine olukord tekitab justkui negatiivse allakäiguspiraali. Ei ole küll eriti tegevusi, mis energiat kulutaksid, ent puuduvad ka tegevuste tulemusel saadud tulemused, mis omakorda energiat ja eneseusku annaksid.
*
Siiski, üks saavutus (millega ma igapäevaselt veel jätkan) mul viimasest nädalast on, mille üle uhke olen :D See on vene keele õppimine. Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et vene keel võiks enam-vähem vabalt suus olla - mine tea, kus või millal kasuks tuleb. Nüüd siis võtsingi asja tõsisemalt käsile, otsisin välja kunagi ostetud N21 plaadid, kus esinejad inglise keeles räägivad ning nende pikad kõned iga lause järel vene keelde tõlgitakse ning harjutan ... täna panin ainult venekeelse plaadi peale ning arusaamine on juba 90% ulatuses tip-top, nii et well done, aga rääkimine tahab siiski veel päris palju õppimist ja harjutamist, et võiks end vabalt tunda.
Kui miski aeg tiksusin väga rahulikult, otsides õigustust budistlikust mõtteviisist: "Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi", siis mõni aeg tagasi, kui Aulikki & co said oma uue What A Fashion koduka üles ning ma tema elumotot lugema sattusin
"Tasa sõuad, kobras sööb su aerud ära !"
...hmm, peale seda hakkasid mõtted kuidagi nats teisiti liikuma, huvitav, miks küll ? :)
*
Nii, appi ....kust täna kõik see jutt tuli?
Tegelt ma tean küll.
Laterdasin üle pika-pika aja Kadiga google talk´is (remember, pikkade vahemaadega, interaktiivne perekond oleme:).
Ja siis tuli igast muude juttude ja mõtete seas sellest "Artist Way" raamatust juttu, milles sisalduvat programmi ma siin kevadel Kadi eeskujul suure hooga järgima hakkasin.
Mul, tõsi küll, jäi see mingi neljanda või viienda nädala peal toppama, sest seal tuli lisaks morning page´dele ka iganädalaseid ülesandeid täita, milleks oli see, et terve nädal ei tohi mitte ühtegi muud asja lugeda, k.a ajalehte jms.
Aga see oli veel aeg, mil ma olin õpetaja ning valmistasin igapäevaselt oma tunde ette, lugesin õpilaste töid, õpiku tekste jne - sel põhjusel see raamat mul tol korral seisma jäigi, ent praegu, kui teda taas leida tahaksin, on ta kadunud.
Nii lugeski Kadi mulle oma raamatust mingeid ülesandeid ette ning üks oli ala´ selline, et kui mul oleks 5 elu ja kui ma piirideta mõtleksin, siis mida ma nende elude jooksul teha tahaksin ehk siis ennekõike oli seal mõeldud 5 erinevat ametit.
Järgmine ülesanne oli võtta need 5 kirja pandud ametit ning mõelda igaühe juurde mingi konkreetne tegevus, mida ma juba kohe praegu teha saaksin, et endas seda oskust kuidagi arendada.
Kuna üks minu ametitest oli kirjanik, siis küsis ta minu käest, kas ma soovin kirjutada eesti või inglise keeles. Vastasin: "Doesn´t matter much" ja seepeale sain endale ülesande kirjutada 10-realine luuletus, mil pealkirjaks seesama "Doesn´t matter much".
Nii, peale umbes 15 minutit pingutamist ja sõnade edasi-tagasi asetamist, olid 10 rida koos.
DOESN´T MATTER MUCH
Doesn´t matter - is that the way you really think?
Sincerely hope it´s just a temporary click.
It doesn´t make sense, still you say it is true.
I am your friend, but please, you need to prove.
How can you say it´s not a big issue?
Still, why do you cry than? ... need a tissue?
What, what did you say, can´t believe my ears?
So, that is the reason why so many tears.
What do I think? Well, take some time to admit -
whether you want it or not, it sure matters a lot.
aga tundub, et see raamat oma nende ülesannetega tõesti "avab midagi kusagil" :))) sest kuidas muidu seletada olukorda, et ma praegu kuidagi pidama ei saa, kuigi olen juba tunni järjest, mõttepausideta lihtsalt kirjutanud ja kirjutanud, sest see jutt justkui iseenesest voolab, minu ülesanne on vaid piisavalt kiiresti klahve klõbistada, et need mõtted läbi minu ilmavalgust näeksid. Ohhhooo, kui poeetiline ja paljutähenduslik lause nüüd sai.
Ja ennäe, kell ongi peaaegu kaks öösel, nii et kõik klapib ...:D
No comments:
Post a Comment