Friday, August 27, 2010

Kastisüsteem

Alles hiljuti veetsin pea nädalajagu õhtuid laka peal, sorteerides tunni-kaks sinna kognunenud asju.
Ükshaaval neid seal lapates, sai tehtud kiirkorras ülevaatlik retk minevikku, sest seal oli absoluutselt kõike, alustades mu elu esimeste kirja pandud ridadega, lõpetades baka töö retsensiooniga. Lisaks muidugi kõikvõimalikud ja võimatud asjad, tuletamas meelde erinevaid inimesi, kohti ja elusituatsioone.
Ometi olen väga palju asju ka lihtsalt ära hävitanud. Viimane suurem sedalaadi põletamine oli eelmisel sügisel, kui terve kastitäie enda vanasid päevikuid lõkkesse viskasin, sest vahet polnud, mis aasta oma lahti lahti võtsin, sarnased mõttemustrid ja heietused vaatasid vastu :D ...well, kind of ! Elu on ses osas ikka väga helde ja järjepidev, ulatades meile ikka ja jälle olemuselt sarnaseid õppetunde, kuni lõpuks võtame vaevaks sellest omad järeldused teha ning õppetükk omandada :).
Aga kui laka peale tagasi tulla, siis sinna ilmusid nüüd kenasti sorteeritud kastid, mille peale sai iseloomustavaid märksõnu pandud. Nii on seal reas
* kristi riided kodused
* kristi riided korralikud
* india riided
* kool + ülikool
* auhinnad
* ossmet, network, õpetaja
* kristi minevik
* oluline
* raamatud
* plaadid
* lihtsalt stuff
* kadi
* meigo
* ema
* ema kooliasjad
* isa sodisahtel
* kardinad
* linikud ja katted
* jõuluehted
jne jne jne ... hämmastav oli see, et enamik olidki minu asjad !? aga teisalt jällegi, mis siin ikka hämmastavat on. Toas on mul ju vaid mõni sahtel ning siin kaasas üks kohver.
Ülejäänud asjad, mis elu jooksul tekkinud, ongi sealsamas laka peal, kust tuul läbi puhub ja mõnedest kohtadest sisse sajab, aga kus see-eest tänu rippuvatele kasevihtadele suurepäraselt lõhnab :D
Pool tavaari võiks sealt südamerahus veel põlema panna, aga päris kõike ei raatsi, sest lapselapsed tahavad ehk kunagi tuhnida ning imestusega lugeda sõpradelt saadud kirju, mis kirjutatud siis, kui selleks veel pliiatsit, paberit ja ümbrikke kasutati :)))
Miks seda kõike aga üldse täna kirjutama hakkasin, oli see, et samal ajal, kui ma seal nende asjade füüsiliselt ühest kohast teise liigutamise ja süstematiseerimisega tegelesin, toimus mu sisemuses vist alateadlikult sarnane mineviku revideerimine. Surra-murra segamini olnud asjad "asetusid" erinevatesse kastidesse, mil koondnimetuseks "Kristi minevik" osa minust, aga mitte enam mina :)
Nii mõnigi reaalne asi, mis seal õhtuti lambivalgel istudes kätte sattus, tekitas küll teatud emotsioone, kuid samas ei haaranud mind enam endasse.
Sadade muude esemete seast leidsin värviraamatu, mille Kreete, Berit, ja Toomla mulle koos plastmassist barbiega :D 18ndaks sünnipäevaks kinkisid, kui mu kl 6 hommikul üles laulsid ning mu loppis näost ja püsti seisvatest juustest hulga pilte klõpsisid :)
Inimesed, kellega on päris palju aastaid otseses ja kaudses mõttes ühist õhku hingatud ning isegi ühest katlast söödud :)))
Värviraamat selline, mille iga pildi kõrvale tuli esmalt pisikestest kleepekatest värviline pilt kokku panna, et näha, mis värve pildi puhul kasutada.
Väikesed kleepekatega puzzle pildid olen mingi aeg seal ilusti-kenasti paika pannud, ent värvimiseni pole jõudnud. Ju siis see naljaga mõeldud titekingitus ei tekitanud sel hetkel soovi seda teha.
Jutu point on igal juhul selles, et praegu on see mul kaasas ning ma juba küsisin Kadi käest, kas või kus meil siit majapidamisest värvipliiatseid leida võib, nii et see tegevus, mis tol ajal oligi ehk liiga titekas, sobib nüüd, 8 aastat ja mega palju sündmusi hiljem, mu päevakavasse suurepäraselt :)))
Et millisesse päevakavasse ? Hmm, seda on natukene keeruline seletada praegu:), aga kindlasti mõnel teisel päeval jõuan jutujärjega ka selleni.
Endiselt näen igal öösel und, mida suuremal või vähemal määral mäletan ja siis oma morning page´del lahti kirjutan.
Tänasest ööst mäletan kahte asja, mõlemad üksjagu veidrad.
Esimene oli see, kuidas isa vana tarktor, elupõline põka, iseenesest keset Lopa hoovi liikuma hakkas ning mida ma siis oma füüsilise jõuga peatada üritasin. Seepeale aga keeras see end 90 kraadi ning hakkas kiiresti minu punase auto suunas veerema!! Ma võtsin kogu oma jõu kokku ning tirisin seda väest, saades ta peaaegu seisma, karjudes samal ajal emale: "Palun mine aja isa üles ja ütle talle, et ma ei jaksa enam hoida!" ...et selline sürr.
Teine unenägu on võib-olla põhjus, miks kogu see lakateema mul täna peas keerleb. Seal oli nimelt väga erinevaid ajajärke, kõik omavahel põimunud.
Meie Lihula-aegne korvpallivõistkond, kus Liana treeneriks ning meie endi vanus nii umbes 13-14. Samas oli korvpallisaal, kus mängima hakkasime, jällegi Spordigümnaasiumi oma, nagu ka ühikas, kus ööbisime.
Meid ootas ees mäng mingite Horvaatia poiste võistkonna vastu. Samas olin ma ise siiski vist täiskasvanu, sest sellele mängule eelnev ingliskeelne kirjavahetus oli minu kohustus ning ma kuidagi ajasin kogu seda asja üldse, nii et kui nad kohale jõudsid, siis tutvustasin end ning üks tüüp vaatas mu tossudes ja lühikestes pükstes jalgu ning küsis: "Kas sa oma jalgu pole mõelnud raseerida?" :D ja seejärel küsis mu meiliaadressi ??
...et nagu mis mõttes, kust sellised unenäod huvitav tulevad ja miks ma neid viimasel ajal nii detailselt mäletama olen hakanud ???
Aga aitab küll praegu, ma nüüd õue, sest ilm on imeliselt soe täna !

No comments: