Tuesday, January 26, 2010

Mission Completed

MISSION COMPLETED for now :)))

Jap, just sedasi ma praegu tunnen. Kõik see, milleks siia tulin, selle olen iseenda jaoks ja enda silmis saavutanud.
*
10 nädalat Tiibeti harjutusi ja igapäevaste kordade arv on lõpuks ometi 21 !!! Mäletan, kui Malagal peale esimest korda (igat harjutust 3x) järgmisel päeval üle kere valutasin ning mõtlesin, et mis valemiga igat 21 tk võimalik teha on !? aga step by step, day by day, week by week, month by month - I have made it !

* Olen end ka igas muus m6ttes tõestanud - seda eelkõige iseendale, aga kindlasti ka perekonnale, kelle heaks ma töötan.

Tegelt on mul juba 2-3 nädalat selline hea ja kasulik tunne. Olgem ausad, esimene kuu oli parajalt raske ning tekitas päris palju segadust, muuhulgas ka koomilisi olukordi.
*
Võib-olla oli süüdi see, et vaatasin samal ajal just Bridget Jones´i filme ja lugesin raamatut, sest rohkem kui üks kord tundsin end just nagu tema:)

Selline paras kohmetu kobakäpp, kelle käes enamik asju untsu läheb. Mida rohkem ma püüdsin, seda rohkem kõik eba6nnestus.
*
Oli selleks siis veeklaas, mis täiesti lambist (peaaegu iseenesest:) keset õhtusöögilauda ümber lendas või küünlarasv, mis otsustas maja kõige uuemal vaibal maandunda !?

Kõige "ekstreemsem" oli minu jaoks see, kui vatitiku otsast see vatijunn ära tuli ...poleks olnud probleem, kui ta poleks sealt plastikjunni otsast minu kõrva kõige sügavamas nurgas ära tulnud!?
Alguses mõtlesin, et ok, äkki ma kaotasin selle lihtsalt ära. Eip, ei leidnud kusagilt. Kõrvast kätte ka midagi ei saa, sest isegi, kui ta seal kusagil on, on see liialt kaugel ning valus hakkas juba.

Öösel kella 4 paiku hakkas kõrv valutama ning ma olin tegelt rohkem kui mures, et huvitav küll, kas see oligi too "tegelik, ülitähtis" põhjus, miks ma endale reisi- ja tervisekindlustuse tegin?
*
"Hei, Kristi, kuulsin, et sa pidid oma reisi ajal rahvusvahelist tervisekindlustust kasutama?!"
- "Kuule jah, mul oli vatitups kõrvas ja ma ei saanud seda ise välja!? "
....cammmooooon, mida veel !
*
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - lõin google otsingusse "how to get things out from ear/kuidas asju kõrvast välja saada" ... jah, ma tean, et see on naljakas.

Minu jaoks oli see aga tol hetkel kõike muud kui naljakas, sest kõrv tuikas juba päris kõvasti. Leidsin mitmeid variante, kirjutades üles minu meelest kõige mõistlikuma.
Võta kauss sooja veega ning kalluta pead sedasi, et saaksid selle kõrva, kus ese asub, üleni vette panna.
Oehh jeerum küll, ma tõesti loodan, et see aitab :D olen põlvili vaibal asuva suure saunalina peal, hoian kõrva vees, kuivatan end ära, proovin, kas midagi tuleb välja ...nop, ei miskit ... proovin korra veel, aga rohkem ei julge, sest mis siis, kui vesi selle vatitupsu hoopis täiesti märjaks teeb ning siis võib ta sinna mu kõrva tagumisse osasse laiali valguda või mis iganes.
Mõned minutid hiljem olin üleval korrusel, kui tundsin, kuidas kõrv äkki sügelema hakkas ning hetk hiljem oli seesama pisikene paharett oma täies hiilguses mul kõrvast väljas.
Oehhhh, ma ei peagi arsti juurde minema ...kergendus oli meeletu. Seda väikest vatitupsu vaadates lausa naeruväärselt suur, aga mis sa hing teed, kui oma lolli mõistusega igast asju kõrva topin :D Järeldus: netis on ikka tarku asju ka :)))
*
Ei, "nalja" on ikka palju saanud ning uskuge mind - nendel hetkedel tundsin end kõike muud kui vajalikuna, pigem täiesti totaka ja üleliigsena, et mida kuradit ma siin teen :DDD

Nüüd olen proff ... ok, kas just proff, aga jap, ma tean, kuidas ja kuhu vaja asjad panna (ja olen eriti ettevaatlik, kui kõrvu puhastan:)
Tean, kuidas ja mida süüa teha, nii et lapsed seda ka sööksid :) Saan hakkama kõigi kolme katseldamisega, pole üldse probleemi, kasvõi terve päev kui vaja !
Ma tean, mis riided kellele kuuluvad, kuidas neid koduseid ülesandeid tegema panna või vanni meelitada.
Täna veetsin esimese poole päevast koos Tyleriga ning pool tundi sellest ajast tantsisime mängutoas ning karjusime kõva häälega YouTube´st juba kümnendat korda kõlavale Sean Kingstoni laulule kõva häälega kaasa "Somebody call nine-0ne-0ne ..." jap, kui on olemas vanemad vennad, siis see võib 4a üks lemmiklaule olla:)))





Ma tean, kuhu ja millal on vaja neid sõidutada ning enam ei pea GPRS tädi mul kõrval juhendama, millist teed mööda sõita. Praeguseks olen ka selle uue Honda ülitundlike gaasi- ja piduripedaaliga harjunud, nii et terve auto ei vappugi enam, kui ma natukene pidurdada soovin.

See on nimekiri, mida võiksin ei tea kui pikalt jätkata, sest minu jaoks uusi asju, mida tuli nullist õppida, on olnud vääääga palju. Seda enam, et päris paljusid asju Jamie ei maininud, vaid EELDAS, et ma neid teen - kulla inimesed, selleks ongi meile suu antud, et me saaks rääkida, mida me soovime, et teised teeksid:)
Praeguseks on lõpuks saabunud olukord, mida võin nimetada mugavustsooniks, sest ma tean ja teen isegi neid asju, mida vaikimisi eeldatakse ning kõik sujub. Eks natukene on halb tunne, et just nüüd, kui tunnen, et enda siinset eksistentsi igati õigustan, hakkan peagi oma asju kohvrisse panema.

Kui algselt nihutasin seda äralennu kuupäeva oma mõttes natukene ettepoole, siis nüüd olen seda juba päris palju teinud.
Kahjuks/õnneks 1. märtsi Dublin-Riia pilet on ainus n-ö fikseeritud pilet, aga kõik muu vahepealne on all about open tickets (aitähhhhh, aitähhhh ema, et sa Aer Linguses töötad ja see meile sellist luksust võimaldab:) ning uue aasta esimesel nädalal tekkis mul üks unistus, mille täitumise nimel ma juba mõnda aega tegutsenud olen ja tundub, et kõik "märgid" soosivad seda igati.
Kõigest täpsemalt juba siis, kui see aeg käes, sest pole vaja liiga palju ette pläägutada, kuna asjad muutuvad kiiremini kui ma isegi neid jälgida jõuan.

Kui keegi mõtleb, et muidugi-muidugi, mis sul viga ringi reisida, raha palju vms, siis ei-ei-ei. Ma vist ühes New Yorgi tekstis ka kunagi mainisin, et minu asjad/tegemised ei ole tegelt üldse palju raha nõudnud ja just see teebki kõik need lood lõbusaks ja sellisteks nagu nad on.

Enda viimase Eestis teenitud raha eest tegin autole kindlustuse ära, kuna tahtsin endast igasti s6idukorras auto maha jätta ja siiatulek on olnud võimalik ainult tänu sellele, et isa käest laenasin 1000 krooni, et osta Dublin-Riia pilet, ema käest sain Dublin-New York lennupileti ning siin olemise päevast alates olen suutnud oma kulud-tulud sedasi tasakaalus hoida, nii et ka minu Eestis olevad kohustused panga ees tasutud saaksid.
*
Kas pole mitte "tore", kui paljudel meist on passiivsed kulud, mis jätkuvad olenemata meie asukohast või faktist, kas oleme elus või surnud ning kui vähestel meist on passiivsed tulud, mis sama teevad!?

On olnud mitmeid hetki, mil ma soovin, et ma poleks kunagi ühtegi Kiyosaki raamatut lugenud, plaati kuulanud ega teaks midagi passiivse tulu tekitamise võimalustest ega tunneks inimesi, kes sellega igapäevaselt tegelevad, aga ma olen neid asju lugenud, kuulanud ning tunnen neid inimesi ja tegelt peaksin vist ennekõike tänulik olema, sest selle kõige tulemusel olengi julgenud teha sootuks teistsuguseid otsuseid ja kogu see kupatus on mingit kummalist rada pidi mind toonud siia, kus ma praegu olen, mis sest, et majanduslikult mitte just kõige paremas seisus, aga so what ! :))) ...emotsionaalselt ja psüühiliselt pole ma see-eest pikka aega nii tip-top olnud ning see on minu silmis antud momendil oluliselt rohkem väärt, sest tunnen end tõeliselt õnnelikuna, vaatamata sellele, et mu pangakontodel haigutab tühjus.
*
"Don´t take a job where you can earn, take a job where you can learn!" /Ära vali töökohta, kus sa palju teenid, vaid vali koht, kus sa palju õpid!"/ütleb Kiyosaki ja seda nõuannet olen ma juba päris pikalt järginud, vist ülikooli lõpust alates.

...ses osas olen ka temaga n6us, et raha on lihtsalt idee - ei loe, kui palju või kõvasti keegi töötab. Loeb see, kui targalt ja mille kallal keegi töötab ning kuidas oma rahadega ümber oskab käia !?

Võtame kasvõi selle pere, kus ma praegu olen. Kas see, kui pereisa palganumber on u 300 000 kuus, tehes päevas 12 tundi tööd, mis talle ei meeldi, on rikkus?

... nagu minu üks hiljuti kirjutatud luuletus algas

Raha, see on kõigest paber, millel number.
Ometi suur osa elust keerleb selle ümber ...

*
Aga mis seal ikka ...kui päris aus olla, siis pole ma tükk aega sellises pankrotis olnud nagu viimane pool aastat, samas, olgem ausad, ega ma väga ei põe - usun väljendit, et vaesus ja pankrot on erinevad asjad, kuna pakrot on kõigest ajutine nähtus :D kuidagi tean ning usun, et asjad lahenevad lõpuks nii, kuis vaja.

Tõsi, sellest hetkest, kui otsustasin oma veebruariga midagi muud pihta hakata, olen nii minimaalselt kulutanud kui vähegi võimalik ja otseses mõttes peaaegu iga dollari säästnud- konkreetne eesmärk on ikka võimas asi :DDD ... mul on täielik sportlik hasart, et kui odavalt on võimalik minu senise elu üks omapäraseim reis kokku panna?

...mäletan, et oma esimesse unistuste raamatusse kirjutasin kunagi -
ma reisin palju ja mul on sõpru üle terve maailma.
Noh, tol hetkel eeldasin ja pidasin silmas muidugi seda, et tänu oma finantsilisele vabadusele võin teha, mida iganes! Teisalt jällegi on tõsi see, et pole minu asi otsustada, kuidas ja mis kujul unistused teoks saavad - minu ülesanne on lihtsalt soovida ja ülejäänu millegi suurema otsustada jätta :)))
Sama naljakas oli see, kuidas olin 2006-2007 a üles kirjutanud, et 5 päeva nädalas töötamine ning ainult 2 päeva puhkamine ei ole normaalne, kuna enda ja oma elu jaoks jääb liiga vähe aega.

Üheks sooviks oli see, et alates 2008 aastast töötan max 3 päeva nädalas - eeldades samuti, et mul ei olegi vaja rohkem töötada, kuna mu majanduslik olukord ei nõua seda vms. Jaanuaris 2008 hakkasin sisuliselt üleöö ja eneselegi ootamatult Lihula koolis õpetajana tööle, kolmel päeval nädalas :DDDD, puhates senise 1 kuu asemel 3 kuud !!!
*
vahest muretsen enda pärast, sest just eile mõtlesin ... sellest on juba kaks ja pool aastat, kui E-R kellast kellani tööl käisin ning ma tõesti ei kujuta ette, kas ja mis tingimustel minust taas "korralik inimene" saaks.

Minu kunagi "hästi ette planeeritud ja kirja pandud eesmärkidega elust" on saanud spontaansete ja ootamatute sündmuste rada, mida mööda käies ma ei tea, mida uus nädal toob. Kunagi ammu kirja pandud seigad ilmutavad end kõige veidramates kontekstides ja samas juhtuvad asjad, mida poleks kunagi osanud uneski näha. PS! jap, ma näen endiselt unenägusid :D
*
Tõsi, üldsuund on teada. Märtsi alguses ootab mind taas Lihula kool - ma poleks kunagi uskunud, et nendest jõnglastest puudust tundma hakkan, aga siiski hakkasin ning mul on ainult hea meel minna ning selle õppeaasta viimased 3 kuud koos nendega veeta ... isegi, kui see tähendab ajutiselt 5 päeva nädalas tööl käimist ning poole öö ajal tundide ette valmistamist või testide parandamist. Aga see on vaid järjekordne projekt, millel algus ja lõpp, peale mida ma ei tea, mis elu toob ??

...aga ma ootan huviga !
*
Rändaja Mariann ja Elav Raamatukogu tulid mulle mõned päevad tagasi meelde.
Leidsin ta CouchSurfingust üles, ta on seda palju kasutanud, sest oli ju terve aasta oma eelmisel rännakul: Kanada ja Mehhiko.
Aga mulle meenus tegelt meie vestlus, keset mida me end leidsime, peale seda, kui olin ta "raamatuna" endale pooleks tunniks "laenutanud" !? Elav Raamatukogu oli kahtlemata minu 2008 a suve üks suurim AHHHAAAA üllatus :D

..anyway, Paralepa rand, soe suveilm ning meie, kaks võhivõõrast inimest, rääkimas elust ja rändamisest, oma vendadest, olemisest ja Eckhart Tollest ??? Ja siis ta ütles midagi hästi lihtsat, millele ma nüüd, palju aega hiljem, rohkem mõtlema olen hakanud. Ala´ et hetkest, kui ta avastas, kes ta on ja lõpetas üritamise olla nagu keegi teine vms, hakkasid tema ellu ilmuma kõik need n-ö õiged inimesed, kes "vastasid sellele, kes ta tegelikult on."

Ma tean, et võib tunduda kuidagi kummaline jutt, aga ma tunnen praegu sedasama. Sellest hetkest alates, kui ma olen lihtsalt olnud nagu ma olen ja see, kes ma tõeliselt olen ning selle üle siirast rõõmu tundnud, on hakanud imelikult imelised asjad juhtuma.
Olgu selleks siis CouchSurfing või siis muud inimesed, kellega ma kokku olen "sattunud".

Üheks heaks näiteks on see tüüp, kellega ma jõulupeol pikalt juttu rääkisin ....(foto on vist jõuluõhtu piltide hulgas).
Uskumatu tegelane, esmapilgul täiesti silmapaistmatu, suurepärane kuulaja ja alandlik selle kõige positiivsemas mõttes.

Midagi teistsugust kumas temast juba hetkel, kui temaga esimesed laused vahetasin ning ma ei pannud palju mööda, sest veidi hiljem sain teada (ta muidugi mainis seda nii muuseas muu jutu käigus), et tegu on Brasiilia ühe tippsportlasega, sukelduja ...ma ei tea, inglise keeles nimetab ta end lihtsalt diver, aga tegelt on ta see, kes kõrgelt tornist alla hüppab ja siis enne vette maandumist sada imevigurit ära teeb...(jap, see on tema siin pildi peal:) praegu treenib Londoni Olümpiale pääsemise nimel, aga mida ma tema juures tegelt kõige rohkem imetlesin, oli see tolerantsus ning metsikult lai silmaring ja suur-suur huvi maailmakirjanduse vastu. Üks tema eesmärke on võimalikult paljude erinevate riikide kirjanike teoseid lugeda!? Ta tahab ka ühel päeval mõneks ajaks India asrhamisse minna ...

On oma sportlasekarjäärile tänulik, kuna see on võimaldanud tal pea kogu maailma läbi reisida.
Samas on ta tegelt õppinud jurist ning annab endale täielikult aru, et ühel päeval, kui ta enam sealt tornist piisavalt efektselt alla ei hüppa, on vaja hakata midagi muud tegema. Mitte kübetki ülbust ega "kõva mehe" olekut ei kumanud sellest noormehest - ta lihtsalt oli oma olemises. Mina omakorda olin tänulik, et sellise inimesega tuttavaks sain.

Taas leidis kinnitust väide, et tõeliselt kõvad mehed ei pea oma saavutustest rääkima ega sellega kelkima, sest nende olek räägib iseenda eest.

Inimestest veel nii palju, et uskumatu, kui hea on leida teiselt poolt ookeani endale hingesugulane ! Ma usun täiesti siiralt, et Ivonne`i kohtamine oli üks põhjusi, miks ma siia Summitisse "sattuma" pidin. See on ainult aja küsimus, mil teda tema imeilusas helesiniste laguunide kodupaigas Mehhiko Cuernavacas külastan v6i millal ta Eestimaa pinnale jõuab. Hmmm, kui hundist räägid, siis hunt helistab ... :D Thoughts become things :)))

PS! 3 tundi tagasi mõtlesin, et jess, taas üks varane õhtu, panen kiirelt mõne rea blogisse kirja, et saan siinse eluga tip-top kenasti hakkama ning tunnen, et aeg on edasi liikuda...seejärel vaatan filmi ning poen varakult teki alla, aga ainult mõtteks kõik need asjad jäidki, sest kell on vahepeal metsiku kiirusega homse suunas põrutanud ...tegelt üks asi veel.
Jõudsin täna Gary Chapmani viienda plaadini, kus ta muuhulgas jutustab loo, mida kunagi ammu juba kuulnud olen, aga mille point on see, et kui sa näed kilpkonna kõrge posti otsas, siis sa tead, et teda aidati /that he was helped:/ ja iga kord, kui selle loo peategelane, tõeliselt edukas mees, mõtles, et jess, küll ma olen kõva mees, vaatas ta enda laual olevat kilpkonna posti otsas ning teadis, et ta on seal, kus ta on ja see, kes ta on, kuna nii paljud inimesed on teda sel teekonnal aidanud!

...aitähhh kõigile asjaosalistele, eriti meie perekonnale - ma ikka vahest vaatan seda videod ja ei jõua meid ära imestada:D

No comments: