Friday, February 8, 2008

I am a DREAMER

Käisime nädalavahetusel taas seminaril ning kogu selle elu virr-varri ja nii paljude mõttetuste vahele oli nii hea taas selles keskkonnas ja nende inimeste seltskonnas olla.

Ei midagi sellist, mida varem kuulnud poleks olnud, aga nii mõnigi ammu teada mõte sai olulise võimenduse ja alles paar päeva tagasi kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ... sest mõne idee peale tekkisid seosed ning need tekitasid omakorda mingeid edasisi mõtteid jne.

Vaatasin oma vanasid unistuste raamatuid ning kuigi teiste sõnadega ja konkreetsemalt, aga jõuan ikka ja jälle taas samade asjade juurde tagasi.

***********
DREAMER
.... ma ei teadnudki, et selline foto üldse olemas on, aga leidsin selle Meeli fotode kaustast, mille pealkiri oli "Kristi viimane õhtu Eestis"
Sellest pidzaamast sai minu Inglismaal oleku ööriietus, aga nagu näha, ei olnud too 4. okt õhtu mitte minu viimane õhte Eestis :) aga see selleks.

Peamised sõnumid, mis mul peale nädalavahetust siiani kõrvus kumisevad.


  • All you need is a DESIRE and PASSION - these two things create WORK ETHIC
  • You have to know that you are good. Try to find out what do you think about you INSIDE of YOU ?
  • There are two ways of living.
  1. Short term pain and Long term happiness
  2. Short term happiness and Long term pain
    Choice is yours, but it is wiser to pay the price now and play later :)
  • The moment you stop worrying what other people think you might become successful
  • All what matters is whether YOU believe in YOUR OWN DREAMS
  • KEEP on GOING and KEEP yourself FOCUSED

* NOBODY owns tomorrow ! *

Ühesõnaga, see seminar oli taas kord õige asi õigel ajal, sest vastasel juhul on täiesti kergesti võimalik siia Eesti halli ja sombusesse argipäeva ära uppuda.
See oli läbi aegade üks parimaid ja vajalikumaid sünnipäevakinke, mida endale teinud olen, kuigi siinsamas on näha ka minu vananemise puhuks ilusaks sätitud lauakene koos Ossmeti poolt tehtud kingiga.
Ma olen küll oma patriotismiga ja selle maale kolimisega oma elu 180 kraadi muutnud, aga see rahutuse tunne on hinges endiselt täiesti olemas.
Ma ei teagi, mida ma sellega tegema peaksin. Hetkel tean vaid seda, et laste koolivaheajal või isegi natukene enne seda teen kõik endast oleneva, et saaks Eesti tolmu taas kasvõi ainult natukeseks oma jalgadelt pühkida ning kuhugi sooja **päikeselisse** kohta minna, sest see udu ja sudu ning hall värvus imeb minust viimsegi energiatilga ning pean tõsiselt pingutama, et üldse viitsiks ning sooviks midagi teha.
Ja see ilma kireta, ainult tahtejõuga, asjade tegemine, see nüristab kõige rohkem ning tekitab tunde: "Milleks seda kõike vaja on?"

... nii et nüüd ei ole vaja nuriseda ega vinguda (sest olen seda oma mõtetes juba paar päeva teinud:) vaid lahendustele keskenduda, et mida ma nüüd ette peaksin võtma, et mitte siia ära manduda. Kuigi olgem ausad, eile oli üle pika aja super selge ilm ja imeilus päikeseloojang, mis pani unustama, et jalad suure sopa tõttu all ringi käivad :D !?

PS! täna istun autosse ja sõidan linna, et endale taas meelde tuletada, kuidas see esinemine käis ja mis tunne on mõned tunnid koos vahvate inimestega veeta, kelle mõtted võnguvad samal sagedusel :)

No comments: